et
Free
Eduard Vilde

Kupja-Kaarli adjustaadid

6 printed pages

Related books

Impressions

    👍
    👎
    💧
    🐼
    💤
    💩
    💀
    🙈
    🔮
    💡
    🎯
    💞
    🌴
    🚀
    😄

    How did you like the book?

    Sign in or Register

Quotes

    Krista Suntshas quoted4 years ago
    Kui vana kupja-Kaarel viimasest kohast lahti lasti, ütles ta eidele:
    «Mina nüid – miks ma uut kohta ei soa! Olen enne soand, soan nüid koa. Mul jo head adjustaadid.»
    «Põlgavad ehk vanaks nagu meiegi oma,» ütles eit.
    «Üks põlgab, teine ei põlga. Küll ma koha soan. Mul head adjustaadid.»
    Ja kui ta uut kohta läks otsima ja teel inimestega kokku sai, siis rääkis, et ta otsivat uut kohta ja et tal olevat head «adjustaadid». Ja kellega sai pikemalt jutusse, sellele näitas oma adjustaadid ette. Ta poetas põuetaskust, südame kohalt, vana kulunud «tassenpuki» välja, mille nahksel vööl oli veel paelast vöö ümber. Tassenpukist tõi ta nähtavale kolm paberit, kaks vana ja koltunut, ühe uue ja valge. Aga et adjustaadid saksa keeli olid kirjutatud, siis pidid külamehed lugemata uskuma, et nad head on. Kirikutrahteris aga juhtus kord üks pottsepasell purjutama; see mõistis selgesti saksa keelt. Ta luges adjustaadid sorinal ära ja ütles ka teistele, mis ta oli lugenud.
    Esimesel lehel kirjutas Päravere parun, et Kaarel Raismik teeninud teda kupjana kuusteistkümmend aastat kõigiti korralikult ja ustavalt. Teisel lehel tunnistas Kobraste härra, et kubjas Kaarel Raismik olnud temale kakskümmend üks aastat agar, truu, hoolas ja kaine teenija. Kolmas tunnistus oli kõige lühem, aga mitte pahem. Liigandi krahv, kes kirjutamist ei armastanud, ütles ainult, et ta olnud Kaarel Raismikuga üheksa aastat täiesti rahul.
    Kuna pottsepasell adjustaate seletas ja kõrtsmik nende omanikku «ontlikuks» inimeseks kiitis, laskis kupja-Kaarel silmad ringi käia, silitas oma halli habet ja ütles:
    «Jaah – ära’p see teeb kokku oma nelikümmend kuus oastakest välja! On ikke soand neid teenida ja ümmardada, nende orje sundida ja nende vara hoida. Nelikümmend kuus oastat saksa teenida – ega see ole jüst nalia-asi.»
    Aga kui vana Raismik näitas oma adjustaadid saksale ette, kellel oli kubjast tarvis, ütles saks:
    «Sul on väga head atestaadid, aga ma tahan nooremat.»
    Ja teine saks ütles:
    «Sa oled ju väga kaua truu saksateenija olnud, aga mul on nooremat vaja.»
    Ja kolmas, kes talle nii teravasti näkku ei vaadanud, lõi tunnistuste pealt silmad üles ja küsis kähku: «Aga kui vana sa siis õieti oled?»
    Ja kui ta kuulis, et vana Raismik «poastu-moarjaks soab seitsekümmend täis», siis pani ta paberid ruttu kinni ja ütles:
    «Ei, ma otsin nooremat.»
    Nõnda jäi kupja-Kaarel seks aastaks kohata ja läks kirikualevisse «aplaagrisse». Eidele aga ütles:
    «Oleme oasta aplaagris – eks siis ikke soa! Mina nüid – mul jo head adjustaadid!»
    Olid siis aasta aplaagris, sest hoiumoona jätkus ja hoiukopikaid jätkus ka. Ja kui tuli aeg, käis Kaarel jälle kohta kuulamas, ja kõik õllekõrtsid ja monopoliesised ja vürtspoed kauges ringis said kuulda ja näha, kui head adjustaadid olid kupja-Kaarlil. Ja saksad, kel kubjast vaia, said neid lugeda ja kiita, ja nad oleksid vana Raismiku kohale võtnud, kui ta oleks noorem olnud.
    Aga et ta noorem ei olnud, siis pidi ta jälle jääma aastaks aplaagrisse. Hoiumoon oli ammu otsas, aga hoiukopikaid jätkus veel. Ja et ta nooremaks ei tõotanud minna, vaid vanemaks, siis ei otsinud ta sel aastal enam niivõrd kupjakohta kui «mingit muud kergemat ametit».
    Aga sakstel ei olnud talle kergemat ametit anda ja üks ütles:
    «Sa ära enam ametit otsigi – hakka nüüd vanadust puhkama!»
    Vana Raismik vastas: «Kes mind siis toidab?»
    Saks küsis: «Kas sul siis toitjat ei ole?»
    Vana Raismik vastas: «Ei ole. Vanem poeg oli Paduveres kutsariks – täkk lõi surnuks; noorem poeg oli Saupa mõisas kirjutajaks – see suri tiisikusse.»
    Selle peale ütles saks: «Noh, eks siis pea vald sind toitma.»
    Aga see mõte oli kupja-Kaarlile vastik ning ta kostis:
    «Ega ma untsakaid eluaeg ole teenind, ma olen nelikümmend kuus oastat suuri saksu teenind. Kuda siis kõlbab mõisasundijal vallavaeseks minna!»
    Ja et see mõte oli temale vastik, siis hakkas ta seda suurema hooga kohta otsima.
    Ükskõik, missugust. Et aga saaks leivale, enne kui viimane kopikas lõpeb. Et aga eemale jääks mõte – saada vallavaeseks, eidega tükkis saada vallavaeseks. Ja et kopikas jätkuks kaugemale, nii kaugele, kuni koht leitud – seda kopikat ei olnud ju ülearu, sest noorema poja koolitamine oli teinud rohkesti kulu – siis kõpitses vanamees tööd teha päevilisena, kuni koha otsimise aeg jälle kätte jõudis.
    Kolmas juba.
fb2epub
Drag & drop your files (not more than 5 at once)