Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”
