Jutud. Ainuke

Senikaua kui Lohasaare Andres Rammi vanemad alles elasid, ei tulnud noormehele naisevõtmine meeldegi. Tema istus, või õieti ütelda, seisis hommikust õhtuni höövli ja tollipuu taga. Ja seda pidi ütlema: Lohasaare Andres oskas puusepa-tööd nagu mõni linna meister! Kui seda juba opmani emand oli ütelnud, kes ühtepuhku «külalõõpide takistamise» üle ragas, mis «kuhugi ei kõlbavat», siis tohtisid külanikud seda veel ammugi ütelda! — Poisikesepõlves juba oli Andres külaeitede vokijalgu osanud kohendada ja pütikaanesid parandada ja oli mõne kopika saiaraha sellega teeninud; sest need tengad, mis taat poisile eide selja taga peosse pistnud, oh heldeke! — need ei läinud kellegi taskut kulutama. Poiss oli suuremaks sirgunud ja amet ühes. Niisuguseid veimevakkasid ei osanud ükski valmistada kui Lohasaare Andres ega sedavõrd võikarpisid kui tema. Jah, kui ta korra opmani emandale jalaaluse oli kinkinud, ise nii korrapäralise ja nägusa kollaka värviga üle vaabatud, et emand ütelnud: «Oi Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma: sa oled ju osavam kui meister», siis ei olnud Andresel kauemini muu tööga juttu. Teise mõisa tisler pidi veel oma jao osavust juurde laenama, ja Lohasaare Andres heitis oma kogukonna ning ümberkaudsete külade puusepaks.

Noh, see oli amet, mis oma meest toitis, hädapärast ka naist ja peret ühes, kui temal ka mitte, nagu Andresel, kohake põllu- ja karjamaaga kõrvale ei oleks käinud. Tont teadis, mis sel Andresel meelde tuli, et ta seda ise tähele ei pannud, kui ometi külaeided ja kõik tütarlapsed seda ammugi teadsid! Koht oli väike mõne suurema talukoha vastu; aga ta ei kandnud võlga peal, sest Andrese isa oli alati ütelnud: «Võlad on nagu viletsus: ei hüüa tulles, aga hüüab minnes!» Tema ei läinud ennast laiemale laotama, kui inimene andis, ja poeg oli isa kännust kasvanud. Puusepa-amet tõi ka mõne hea rubla tasku; sest seal ümberkaudu on lugu nagu meiegi pool: inimesed tarvitavad hälli noorel eal ja puusärki puhkepäevil; peale muude tarvituste aga oli kogukond ilusate piigade poolest rikkaks nimetada, mida külapoisid niisama hästi teadsid kui piigad ise, nõnda et puusepa tööd pulmakraamiks, veimekirstudeks ja — noh, lugejad teavad isegi, mida kõik — sagedasti tarvis läks. Lohasaare Andrese osavusele oli palju maad, ja nagu juba ütlesime: sellega oleks ta lahkesti enese kõrval veel noort perenaist võinud toita.

Aga siin ep see oli, kus kana takus seisis ja külanaiste-neidude mõtted, endid väsitades, ühtepuhku kammitsasse jäid: Lohasaare Andres ei mõtelnud muu kui oma hööveldamise ja saagimise, kui puu- ja tisleritöö peale, nagu ei oleks kusagil maailmas ilusaid piigasid näha, ei lahkeid silmi, mis temale otsa vaatasid, ega kenasid huuli, mis tema vastu naeratasid. Hööveldas ja liimis küll nagu vaenlane veimekirstusid ja pulmalaudu, aga kosjaskäimine ja viina läkitamine näitas tal otsekohe nii tahtmata töö olevat kui lõokesel taeva all puuri sisse pugemine. Andresel oli, tõtt rääkida, veel teistpidi lõokesega suguluseseisus: mõlemad olid ühtesugu suured laulumehed.

Laulu kõõrutas Lohasaare Andres kõigel oma tööl ja toimetusel nii vahet andmata, paremini kui oleks teda raha eest selle peale palgatud. Hommikul vara, lõuna ajal, õhtu hilja, — kõige päeva otsa ei olnud Lohasaare perekambrist muud kui laulu kuulda. Ja selle sekka saagis ja hööveldas noormees, et tuba ja õue-esine kõlasid. Ja sina kallike! mis ilusad värsid veel Andresel peas ja suus olid! Kust ta neid ometi kõik võttis ja meeles pidas? «Ma olen rõõmus laulumees» ja «Mis kuulen õues väravalt?» ja «Helisege, laulu hääled» — ja mitu muud, mida iga päev; kuulda võis, kes tahtis, ja mis nii armsasti kõlasid, et vana 70-aastane pime Maret, kes all Lohasaare oma viimast silmapilku ootas, ikka ütles:

«Andrese laul on otsekohe nagu pühapäevane kellahelin!

Ei tea, küll inglitel taevas niisugused hääled võivad olla!» Aga kui külaneitsid Lohasaarelt mööda minnes Andrest juhtusid haledalt kuulma laulvat:

«Mu mõttes on üks ainuke,

üks ainukene kallis —»

või vahel:

«Kui seisan pime' kesköö a'al

ma vahil üksi kaugel maal,

siis mõtlen: kas mu kaugel nei'

mull' truu'iks ka ja armsaks jäi?»

Jah, läks see tütarlastele nii südamesse ja lõi selle nii pehmeks, et teda varsti jalapealt oleksid trööstinud, kui — ta ise aga oleks tahtnud! Ei nad tõtanud ka iial Lohasaarelt kärmemini läbi, kui toimetamine sinnapoole tänavat viis: ega nemad teda ei kartnud! Neil oli puhas süda. Pakkuma ei läinud ennast sealt küla tütarlapsed kellelegi, aga mis eest nad siis pakku pidid pagema? Jumaluke! nende pärast võis Lohasaare Andres oma nina nii kõrgele ajada kui tahes ja «ainukesest» laulda kui palju süda kutsus — mis see neile korda läks? Küllap sai näha, mis «ainukene» see siis oli, keda ta endale korra peresse sai laulma. Nemad ei kandnud küll kellegi peale vaenu, aga — noh, ei päevad polnud veel õhtule veerenud!

Nõnda rääkisid külaneiud ja enam veel nende emad. Sula tõtt ütelda: südamliku vaenu pidamiseks ei olnud ka Lohasaare Andres mitte inetu küllalt. Kehast pikk ja sirge, näost valge verega ja