Paiklikud ennemuistsed jutud

Vanal ajal nähtud Lasnamäel kuuvalgetel öödel sagedasti üht raudriides meest kõrge valge hobuse seljas, kimp pargitud nahku kaenlas, mida ta teekäijatele müüa pakkunud, kellega ta kogemata kokku saanud. Aga keegi ei himustanud pakutud kaupa osta, sest et nahkadel vänge inimese hais küljes leitud, mis ostjad ära hirmutanud.

Ühel ööl tulnud üks väike kitsehabemega vanamees ja küsinud: „Mis hinda sa, vennike, oma parknahkade eest tahad?“

Raudriidelane kostnud:

„Mulla põrmus rahulist puhkamist, mis mulle tänini veel osaks ei ole antud.“

Vanamees hakanud taga nõudma, mis süü pärast uhke ratsamees mulla sängis rahu ei leidvat ja kes teda sealt igal ööl sõitma sundivat. Raudriidelane andnud vastuseks:

„Ma olin omal ajal kuulus sõjamees, Pontus oli mu nimi; ma lasin sõjas surnud meeste nahad seljast nülgida, parkalil parkida ja neid siis hobuste ja lojuste nahkade asemel tarvitada, nõnda et minu majas muid nahkasju ei leitud, kui mis pargitud inimestenahkadest tehtud. Saapad mu jalas, vammus ja püksid, mis mul raudriiete all seljas, niisamuti hobuse sadul, valjad ja muud rihmad, mis sa siin praegu näed, on pargitud inimestenahkadest õmmeldud. Enne surma jäi veel hulk pargitud nahku järele, sest et mul sel puhul midagi nahkriistu enam tarvis ei olnud. Kui ma teise ilma väravasse jõudsin ja parajasti sisse tahtsin astuda, hüüdis väravavaht: „Pea kinni! Sind ei tohi ma varem sisse lasta, ku